Saskia
Ma suren armastusest viissada korda õhtu jooksul. - Edith Piaf
Siin saate lugeda meie pere lugusid aastase poja, kolme koera ja kahe kassiga.
Kolmapäev, 20 Jaanuar 2016 18:20

Koerasport

Hinda seda kirjet
(0 hinnangut)

Eelmisel nädalavahetusel oli nii ilus ilm, et lausa pidi midagi koertega väljas tegema.

Alguses plaanisin, et lähme lihtsalt jalutama kuskile kodu lähiümbrusesse. Kõigepealt tuli aga laupäeva hommikul hunnikutes lund ajada. Erol tegeles kuurikatusega, mina teede-radadega. Mingil hetkel sain kõik valmis ja tõin kaamera, et äkki koertest saaks mõne pildi mängides. Muidugi, kui ma nendega jooksma hakkan seal, tahavad nad just minuga mängida ja mind hammustada ja mind kuskilt sikutada. Ehk siis nii, kui fotograafiasendi sisse võtan, jooksevad sajaga peale. Andsin siis fotograafi ameti üle Erolile ning möllasin koertega. Mõned paremad palad siis sellest fotošhuudist:

IMG 8325 Small

IMG 8329 Small

IMG 8331 Small

IMG 8352 Small

IMG 8360 Small

IMG 8368 Small

Ohh, issandaristivägi, milline see Randy meil on! :D

IMG 8379 Small

IMG 8389 Small

IMG 8391 Small

IMG 8416 Small

IMG 8431 Small

IMG 8447 Small

IMG 8454 Small

My gentle giant! Ja Dana, vana suli, samal ajal järab Randyt kõrvast...

IMG 8459 Small

IMG 8466 Small

IMG 8476 Small

IMG 8479 Small

Kui tuppa läksime, siis tekkis idee, et võiks koertega minna natuke "suusatama/kelgutama". Mure oli vaid selles, et polnud ühtegi nö sõiduvahendit. Läksime siis linnatiirule, et leida sõiduvahendid. Mina vaatasin välja omale sellise "taldriku", mis oli nagu kumer kahe sangaga plate, kus sees sai istuda ja mäest alla vuhiseda. No ütleme nii, et selle jätame siis ikkagi kelgutamiseks, kui kunagi peaks selleks võimalus või vajadus tekkima. Erol tahtis aga neid vanu laste suuski, mis olid punased või sinised, lühikesed ja laiad ning jala külge rihmadega seotavad. Mina arvasin, et kukun nendega pikali, sest kujutasin ette, kuidas see ca 110kg mu ees tuhatnelja lendab.

Poest ei olnud leitavad sellised suusad... Läksime kurvalt koju. Siis postitasime mõlemad facebooki kuulutuse, et kui kellelgi need vedelevad kasutult, siis me pakuks kasutust neile rõõmuga. Nii leidsid tee meieni Eroli ühe sõbra vanad suusad, mis olid üsna ära ruunatud, alt olid ikka korralikult kraapida saanud. Aga see selleks, kärab küll! Kuna selleks hetkeks oli väljas juba pime, otsustasime selle käigu pühapäevale jätta. 

Pühapäeval küll nii ilusat päikselist ilma polnud, sadas hoopis lund, aga meie võtsime oma suusakäigu siiski ette! Erol sidus suusad kodus juba jalga et katsetada, kuid siis ei võtnudki neid jalast ja uisutas nendega terve paar kilomeetrit, kuni lõpuks ühele kruusateele jõudsime. Muidugi sai autoteel ka natuke juba katsetatud, Erol võttis mõlemad vasikad oma kätte ja mina Itiga jooksin ees ja utsitasin neidki jooksma. Sai ikka hoo sisse. 

Lõpuks olin juba suhteliselt väsinud jooksmisest, aga jõudsime oma kruusateele siiski välja. Nahk leemendas seljas ja lõpuks oli minu kord oma kausikesse istuda. Ütleme nii, et seal oli paras tegu jalad rätsepistes või krõnksus kuidagi sees püsida, kui koerad rihmapidi mind sellelt minema tahtsid kiskuda. Lõpuks saime päris kena kiiruse sisse, kuid siis mõtlesin proovida ka suuski. Suuskadel oli isegi kergem püsti püsida ja kuna minu kaal on Eroli omast väiksem, oli koertel kergem mind ka lihtsalt rahulikus tempos kodu poole tõmmata. Pikalt ma seal kulgeda siiski ei viitsinud, sest koerte mugavama tõmbamise nimel pidin end hoidma teatud asendites ning kätel oli päris raske kaht tirivat koera hoida. Ütleme nii, et esmaspäeval olid käe- ja rinnalihased päris valusad... Vahva oli sellegi poolest. Varsti saame mu emalt veel suuski juurde, vaatame, kuidas nende kvaliteet on, siis saame koos ka minna suuskama.

20160117 131000 Small

20160117 131026 Small

Koerad olid pärast väsinud, aga muskel kasvab! :)

Kuna Itile tekkisid jalutuskäigu ajal varvaste vahele suured jääpallid, mistõttu ta papud olid pärast väga pragunenud ning ta lonkas pool teed, otsisin õhtul internetist, kust saaksin osta talle sussid jalga. Olen alati olnud igasuguste loomariiete vastu, aga nähes teda seal piinlemas ja veel lisaks värisemas ka, otsustasin sõita õhtul veel Pet Citysse. Võtsin muidugi Iti ka kaasa, sest seal on loomad ka lubatud. Saime siis proovida erinevaid papusid talle jalga ning valisin ühed lihtsamad, sokilaadsed sussikesed, mis veel krõpsuga käivad ümber jala, et jala otsast ära ei tuleks. Kodus kohe katsetasin neid ning ta sai väga edukalt nendega käidud. 

Õhtul tekkis veel lisaks idee, et teeks talle ühe sooja kampsuni, sest jalutuskäigul tudises ta nii kõvasti. Meeles mõlkus üks mu kampsun kapis, mida ma ei kandnud enam ning sellest sai külma ilma puhul Itile soe kaaslane.

12606707 10205521399183504 1512943919 n Small

Kõige lõppu lisaks, et ühe tuttava soovitusel lisasin Iti ja Randy pildi facebookis toimuvale Koertekeskuse fotokonkursile. Sinna on juba palju palju pilte lisandunud. Võidab see, kelle pilt kõige rohkem "laike" saab. Niisiis kogun ma neidki meie piltide alla. Äkki võidaks koertele suure söögikoti või muud kasulikku sealsest auhinnavalikust. Omapoolse panuse saavad anda kõik facebooki kasutajad.

Iti poolt saab hääle anda siin ja Randy poolt siin. Täname kõiki toetajaid!!! :)

Loetud 1972 korda

Jäta kommentaar

Veendu, et kõik kohustuslik (*) info oleks sisestatud. HTML-i kasutamine pole lubatud.