Saskia
Ma suren armastusest viissada korda õhtu jooksul. - Edith Piaf
Siin saate lugeda meie pere lugusid aastase poja, kolme koera ja kahe kassiga.
Pühapäev, 24 Aprill 2016 17:20

Randy esimesed virmalised

Hinda seda kirjet
(0 hinnangut)

Mõned nädalad tagasi oli siis taas öö täis värve...

Kuna sel korral polnud teisi asjaosalisi, kellega koos virmalisi vaatama minna, mõtlesin ma, et kurja... üksi ka ei lähe ju. HIRMUS ON!!! Mis seal muud - tuleb kaasa võtta koer. Küsisin siis Erolilt, et kuule, kelle ma kaasa võtan? Tema vastas, et muidugi selle koera, kes on kõige efektiivsem, kui on vaja mind kaitsta - Randy muidugi. Kuna Randy on ca aasta tagasi käinud ka kaitsetrennis, kus selgus, et ta on täitsa võimeline mind vajadusel kaitsma, hüpates ründajale pepsi kinni, oli asi otsustatud.

Pakkisin siis kogu tavaari kokku - kaamera, soojad riided, kuum tee termoses, maiused Randyle ning pehme küljealune. Sõitsime Neemele. Rannas leidsin mõnusa kohakese pisemate kivide peal, sättisin kaamera paika ja pehme teki külje alla, kuhu siis Randy enda kõrvale lamama panin. Valasin teed ning silitasin koera. Täielik õndsus... Ootasime virmalisi. Vahepeal ilmus randa veel inimesi. Eemal nägin juba üsna saabudes aeg-ajalt üht taskulambi tulukest, aga lootsin, et Randy seda niipea ei näe. Kuigi nats kõhe tunne oli siiski sees üksi öösel mere ääres kössitada, teadsin, et küllap see mõni teine virmalistejahtija on, sest Facebooki virmaliste grupis oli teema ju laialt arutamisel. Rahvas oli mööda kodumaad laiali valgunud, kaamerad peos ja teetermos kotis. Seega teadsin, et kui Randy seda tuld ühel hetkel silmab, siis ta jääbki seda vahtima ning on rahutu mu kõrval. Seda ma ei soovinud.

Läks aega mööda, kui järsku liikus kaks inimest meie poole. Ikka selle taskulambitulukese põledes. Eks need olid nood samad, keda enne nägin eemal. Randy siiski avastas selle liikumise meie selja taga, sest need inimesed rääkisid ka vaikselt juttu. Ja vot siis nägin ma tõelist valvekoera ja ihukaitsjat! Olin kodus talle juba eos selle mõttega pannud poova keti kaela, et kui ta peaks hakkama millegi peale seal pimedas tirima, siis ei juhtu, et näiteks traksid või poolpoov rihm libiseb üle pea ja see segane elukas sööstab ööpimeduses kellelegi kallale. Aga ütleme nii, et... need inimesed said ikka paraja šoki, kui mul Randy rihmas elu eest lõrisema hakkas... Ma muidugi kõva häälega rahustasin ja keelasin teda, seletades, et need on teised virmaliste pildistajad, ja et ära sa siin urise midagi. Noh ikka selleks, et need inimesed saaksid aru, et selle lõrina küljes on ka inimene, mitte mingi öine koll üksi neid rannas piirab. Igatahes kiirendasid nad sammu ja Randy rahunes ka ajapikku maha, kuigi ikka pea käis aina sinna suunas, kuhu nad läksid. Nad peatusid täitsa meie ligidal. Nägin vahepeal, kuidas kaameratulukesed vilkusid. :P

Ja siis hakkas kaunis disko pihta. Randy mugistas maiustusi ja mina muudkui pildistasin. Korraliku ja õiglase koeraomanikuna käsutasin ma Randy ka ikka pildile ja kuigi ta päris hästi ikka 20-30 sek, kuniks säriaeg oli, paigal ei püsinud, saime üht-teist siiski pildile ka.

IMG 2069shoppp Small

IMG 2077 copy Small

IMG 2084 Small

Ma pole vist ka veel pilte lisanud meie Juminda poolsaare jalutuskäigust. Leelaga ühel nädalavahetusel suundusime rännakule, et leida looduskaunis koht mõmmikutega matkamiseks. Meie teekond viis meid Jumindale. Seal kandis oli ikka meeletu udu ja päris külm.

Jalutasime rannas, kus oli täitsa kivine. Kohati selline kruusakivi suurune pudi ja siis täitsa suured, kus otsas pidi turnima. 

IMG 1923 Small

Ühel hetkel avastasime, et meid jälitab merelt üks luik. Muudkui aerutas järele meile. Üldse ei kartnud. Vahepeal kui vähe aeglasemalt liikusime või seisime mingil põhjusel, näitekse pildistamiseks, siis ta ujus täitsa kalda lähedale ja koerad vaatasid, et on ikka lollakas, ning kõndisid edasi. Ainus, kes tundis suurt muret luigekese käekäigu kohta (või tahtis ta lihtsalt luigejahile minna?), oli Randy. Kui muidu oli Randy mul vöö küljes, lasin ta siis ühes sopis lahti, et ta saaks ka natuke meres lesta leotada ning luigekesi vaadata. Sest me ju leidsime täitsa mitu luike veel!

IMG 1990 Small

IMG 1998 Small

IMG 2003 Small

IMG 2013 Small

Lisaks käisime Leelaga ja Äikesega peale Tallinna Võitja näitust ilma nautimas. Nimelt oli tol laupäeval mega soe ja mõnus ilm ning Leelaga oli meil täpselt üks mõte - võiks minna metsa. Ma enam ei mäletagi, kumb kummale helistas. Leela vist mulle, aga ka minul oli just mõte talle sama ideega helistada. Mõeldud-tehtud! Läksimegi siis Kõrvemaa metsadesse, täitsa suvalisse kohta ja koerad said seal natukene trallida. Sel korral ma ei viitsinud fotokat kaasa võtta, aga võtsin vahelduseks GoPro kaamera hoopis. Tegin siis väikse meeleoluka video meie jalutuskäigust koos pisikese piknikuga. Nautige! :)

PS! Randy näeb videos välja nagu pisike babuška, sest just kaks päeva varem, hilisõhtul, läksid nad Danaga õhtusöögi ajal kaklema sekundiks. No ja sekundist piisas, et Dana Randy kõrva ussikeeleks tõmbaks... Pilti ma lisama ei hakka siia, et asja mitte rõvedaks ajada, aga Randy kõrva ots on paari cm pikkuselt kaheks. Nagu väike ussi keeleke. Õmblema me seda ei hakanud, aga mõned päevad see lihtsalt jooksis verd, eriti kui ta raputas pead. Seepärast oli tal see buff jalutuskäigul ka peas, et ta peadpidi kuskile puuokste sisse ei sukelduks. Nüüd on asi juba paranemas. :)

Loetud 1766 korda

Meedia

Jäta kommentaar

Veendu, et kõik kohustuslik (*) info oleks sisestatud. HTML-i kasutamine pole lubatud.