Saskia
Ma suren armastusest viissada korda õhtu jooksul. - Edith Piaf
Siin saate lugeda meie pere lugusid aastase poja, kolme koera ja kahe kassiga.
Neljapäev, 01 Märts 2018 19:14

Uued tuuled ja uus elu.

Hinda seda kirjet
(0 hinnangut)

Mõtlesin pikalt oma blogi üle ja otsustasin, et minu algsest ideest teha koerte teemaline blogi saab nüüd meie igapäevaelu blogi.

Koertega käimisi on lihtsalt aina vähemaks jäänud, sest beebi ja 100kg koeri on eriti talvisel ajal mulle veidi hirmutav. Ja kuna minu igapäev on meie poeg Hans Lucas, siis siin kirjutangi igasugu vahvaid lugusid sellest, mida me teeme kodus ja kodust väljas. Kuna Hansu vanus on sealmaal, et käsil on esimesed sammud ja varsti ehk ka esimesed toredad sõnad, siis saab sellest ja kõigest muust lõbusast siin lugeda.

Alustangi päris algusest, Hansu sünnist.

Meie poja sünnitähtaeg oli 18. veebruar 2017. Päevad möödusid, aga beebit polnud kuskil. Iga päev küsis keegi, kas laps on juba pudenemas. Ei olnud. Käisin iga nädal ämmaemanda juures ning lõpuks meie kohtumised lõppesid ja ta suunas mu naistearsti vastuvõtule. 1. märtsil sai tehtud tavapärane KTG, mis oli rahulikum kui 2 nädalat tagasi.. pettumus. Naistearst katsus üle kõhu, tegi veel viimase ultraheli pildikese ning mulle kirjutati saateleht sünnituse esilekutsumiseks kahe päeva pärast. Ma polnud sellest ideest just vaimustuses, kuid mis teha, laps tuleb ju kuidagi välja lõpuks meelitada.

IMG 0971 Small

Samal õhtul kella 19 paiku vaatasin rahulikult voodis pikutades telekat, kõht valutas väikeste vahedega, kuid ma isegi ei teinud sellest numbrit, sest sellised libavalud olid mul sisuliselt iga päev. Mingi hetk läksin ütlesin Erolile, et kõht valutab ikka kahtlaselt ja valu hakkab aina rohkem telekavaatamist häirima. Läksin duši alla, sest soe dušš pidavat libavalud ära võtma. Ei võtnud. Siis mõtlesime, et okei, see etapp on siis nüüd päriselt kätte jõudmas.

Pakkisime viimased asjad, kutsusime mu ema Itile järele, käisime poes, et natuke näksi osta haiglasse ning sõitsime linna haigla poole. Ämmaemanda käsul pidime haiglasse minema kohe, kui valud olid tund-paar kestnud ning olid ilmselgelt sünnitusvalud, seega kodus aega parajaks teha kahjuks me ei saanudki.

Haigla tõkkepuu alt sõitsime sisse täpselt kell 22.00. Üsna ruttu sai paberimajandus aetud ning ma suundusin KTG-sse ning avatuse kontrolli – 4 cm ja korralikud kokkutõmbed. Edasi kupatati meid riideid vahetama. Sain selga mingi kauni hõlsti, jalga tõmbasin kodust kaasa võetud sussikesed ning suundusime lifti.

Sünnitustoas olime kell 23, seadsime end mõnusalt sisse, arvutist lasime muusikat ja mingil hetkel vaatasime telekat läbi arvuti. Sain omale vajaliku portsu rohtu läbi kanüüli ning valutasin edasi. Aeg-ajalt tuli ämmaemand vaatama meid, tegi jälle KTG-d. Voodis olla oli jube raske ja kui just ei sunnitud pikali olema, siis veetsin ülejäänud aja püsti jalutades ja järi najal. Telefon oli näpus ja mõõtsin valude vahesid ja pikkuseid. Oli suht OK olla, ikka tegin oma hingamist ja üritasin üle olla. Vahepeal ajasin Eroli magama kott-toolidele, sest olime mõlemad hommikul kella 6-st üleval, tema oli tööl olnud päeval ning kuna ma otsustasin duši all vahepeal käia, siis polnud temast seal kasu miskit. Puhaku parem veidi. Kella 4 paiku hommikul avati mul lõpuks veed. Arvasin,  et see on kuidagi ebameeldivam ja jubedam kogemus, aga võttis aega vist minutikese, midagi erilist tunda polnud. Avatust oli u 6 cm. Peale seda läks asi hoopis intensiivsemaks ja valusamaks. Pidin olema palju voodis pikali KTG all, sest taheti vist lapse südametööd jälgida. Ühel hetkel pandi talle peakupu otsa miskisugune andur, tänu millele sain mina püsti olla. Küll üsna voodi lähedal, sest olin igasugu masinatega ühenduses, aga vähemalt püsti.

Pakuti naerugaasi. Võtsin pakkumise vastu. Esimene laks sealt tõmbas mu katuse nii sõitma, et ämmaemand tõmbas tuure veidi maha. Erilist abi ma sellest gaasist ei tundnud saavat. Pigem oli tüütu seda maski tuhu saabudes näo ette panna ja hingata läbi selle kogu valu aja.

Järgmiseks pakuti mulle mingit rohtu kanüüli kaudu, mis pidavat emaka töö pooleks tunniks maha rahustama, et ma saaksin vahepeal puhata. Selleks hetkeks olin üleval olnud ilmselt juba 24+ tundi ja väsimus hakkas murdma. Sellest oli kasu võib-olla parimal juhul 10 minutit, mille ma voodis pikutades ilmselt poolunes soigudes veetsin.

Lõpuks ämmaemand pakkus väga diskreetselt ja tagasihoidlikult, et on ju veel see üks variant. Ta teadis küll, et ma saan aru. Küsisin Erolilt, mis tema arvab. Ma tema vastust ei mäletagi enam. Vastas ta üldse midagi? Ilmselt ta oleks teinud kõike, et mul valus poleks. Valud olid juba umbes minutiliste vahedega. Pausi ajal toetasin pool kannikat voodi servale ning ilmselt magasin hetke istudes. Igatahes nõustusin epiduraaliga vaatamata sellele, et soovisin sisimas ilma hakkama saada. Poleks ma nii väsinud ja magamata-söömata olnud, oleks ehk jaksu olnud veelgi. Epiduraaliks kutsuti anestesioloog. Erol visati toast välja, mina oigasin voodil keras tuhusid üle ning arst paigaldas vajaliku atribuutika mu selja külge. Protseduur oli õnneks väga kiire. Nii arst tuli kiirelt kui ka süst võttis vist paar tuhu vaid aega. Kell oli umbes pool 8 hommikul.

Vot siis saabus rahu, vaikus, kergendustunne, väike uni. Mäletan, et vist kirjutasin oma õele midagi. A la, et lasin ikka epiduraali teha. VIST. Ma pole kindel.

Ühel hetkel hakkasin tundma vaikselt presse. See on nii naljakas asi, kui ei tea, mida see tähendab või kuidas see tunduda võiks. Aga keha hakkab ise pressima midagi kuskilt. Väga veider. Üritasin siis kuidagi kramplikult kinni hoida ja mitte pressida, sest filmidest ikka meenub, kuidas arst karjub, et „ära veel pressi“ või et „nüüüüd pressi“. Mainisin seda tunnet ämmaemandale, kes tuli vaatama, kuidas meil läheb ning ta ütles, et lasku ma aga lõdvaks.

Kell oli hetke pärast 8 ning uus vahetus arste tööl. Uus kena noor ämmaemand tuli meid jälle vaatama ning mainisin talle üha tugevnevaid presse. Lõpuks ma neid enam kinni hoida ei saanud. Või noh, mitte kinni hoida, vaid lõdvalt olla ning mõne aja möödudes lubati mul hakata pressima. Epiduraal veel mõjus, valusid mul polnud, küll aga pressisin hoolega. Tavaliselt on vist nii, et valud ja pressid käivad käsikäes, kuid ma valusid ei tundud ja seega ma justkui ei jaksanud nii hästi pressida. Punnitasin, mis ma punnitasin, aga uksest valgus terve armee äkitselt sisse ning kuna lapse südametöö olevat liialt aeglustunud, otsustati abiks võtta vaakum. Natuke seal lõigati mind ja muud tšikibrikid ning mõne pressiga oligi laps käes. Kell 8.59 oli meie senise elu üks kaunemaid hetki. 3628 g ja 51 cm poisipõnni. Apgar 8/8. Hans Lucas Tali. Mäletan, kuidas ma nuuksusin, et „ta piuksub nii armsalt!“, sest tõesti, poiss ei karjunud ega nutnud, vaid vaikselt piuksus mul seal kõhu peal.

IMG 0975 Small

Perfektne beebi, kas pole?

No siis järgnes minu meelest kogu selle disko kõige vastikum osa – minu õmblemine. Kestis see u 20 minutit ning siis ohkasin ma tõega suurest kergendusest. Erol küsis, et kas tahan veel lapsi saada. Vastasin, et muidugi!!!

Laps pandi kuskile toa nurka sooja lambi alla tudule ning ma sain seal natuke banaani näkitseda ja mahla juua. Ühel hetkel tundsin, et pea käib ringi. Just nagu siis, kui järsult püsti tõusta. Erol veel ütles, et olen näost kaame, aga ma tundsin, et „hakkan juba tagasi tulema“. Mõne hetke pärast tundsin uuesti sama. Erol oli kummargil lapse juures ning ma mäletan vist elu lõpuni, kuidas ma vaikselt asetasin ühe käe, kus oli mahlaklaas, vaikselt voodile, ja teise käe, kus oli poolik banaan, teisele poole voodile ja järgmisel hetkel oli ämmaemand mu näo juures ja kutsus mind maa peale tagasi. Pilt läks tasku, vahi! Tuli lastearst, kes sünnituselgi abiks oli ja käsutas, et ei tohi voodipeatsit veel üles tõsta. Nii ma seal siis pikutasin. Kokku olime tavapärase 2h asemel 4h peale lapse sündi sünnitustoas, sest üritati igatepidi välja mõelda, miks mul pilt ees mustaks läks.

Ühel hetkel hakkas kiire ja meid transporditi ema-lapse palatisse. Istusin voodil, kui laps hakkas vääksuma. Erol vist hakkas tal mähet vahetama ning tõusime koos püsti lapse voodi äärde. Tundsin taas, et kukun ära. Istusin tagasi ning Erol asus juba mind turgutama. Mulle toodi ka rauatablette, kuigi hemoglobiin oli äsja sünnitanu kohta väga normaalne.

Lõpuks veetsime 2 ööd haiglas ning saime koju!

IMG 1006 Small

Hans on olnud tubli poiss igatepidi. Hea loomuga, üsna hea magaja ja sööja, sõbralik teistega. Joriseb vähe ja naerab palju. Väga meeldib talle ujumas käia ja sukelduda seal, viskab koerale palli, kõnnib ringi, laliseb oma sõnu ning on väga suur kalli-mees. :) 

Loetud 766 korda Viimati muudetud Neljapäev, 01 Märts 2018 19:52
Veel selles kategoorias: Sweet. Baby. Jesus. »

Jäta kommentaar

Veendu, et kõik kohustuslik (*) info oleks sisestatud. HTML-i kasutamine pole lubatud.