Saskia
Ma suren armastusest viissada korda õhtu jooksul. - Edith Piaf
Siin saate lugeda meie pere lugusid aastase poja, kolme koera ja kahe kassiga.
Pühapäev, 04 Märts 2018 18:47

Sweet. Baby. Jesus.

Kirjutas
Hinda seda kirjet
(1 Hinda)

Just sellise pealkirjaga kirjeldaksin tänast päeva...

Mõtlen, et lapse kasvatamisega kaasneb nii head kui halba, rõõmsat ja kurba, ilusat ja rõvedat... Ja kuna see blogi on meie igapäevaelust, siis kirjutan vahel ka sellest viimasest - rõvedast. 

Ei, meil ei juhtunud midagi katastroofilist. Lihtsalt.. väike vastik ehmatus nii lapsele kui meile endile.

Pühapäeval, nagu ikka, on Erolil noolemänguvõistlused. Mõtlesin, et me jääme koju, mis me ikka linnas kolame seni. Laupäeva õhtul aga mõtlesin, et kuna perega sai Hansu sünnipäevaistumine tehtud ja pisike rahaümbrik saadud, siis tahtsin Hansule osta ühe ammu (minu poolt) ihaldatud asja - motoorikakeskuse. Sellise neljakandilise suure, kus najal ta saab ka püsti seista ja toimetada. Kuna netipoodidest ei saanud ma õiget pilti, kui suured nad reaalselt on, tahtsin minna poodi neid vaatama. Mõte oligi siis, et lähme Eroliga ikkagi koos linna, käime ehituspoes, viskame Eroli pubisse ja sõidame ise edasi poodi.

Hans tegi hommikul kodus väikse ca tunnise uinaku, kuid peale seda oli ta kahtlaselt jorinas tujus. Juba hommikupuder ei läinud talle eriti peale. Kahtlane... Mõtlesime, et hakkame siis linna sättima, autosõit talle üldiselt meeldib. Äkki isegi tukastab veel pisut, juhul kui uinakust väheks jäi. Andsin veel natuke nosimist talle pihku kuniks ennast valmis sättisin ja asusimegi teele. Sõidu ajal istus teine seal taga jube tõsise näoga ja lausa kulm kortsus vahepeal. Ühel hetkel hakkas ta lihtsalt mokka torru keerama ja nutma. Naljatasime, et äkki talle ei meeldinud just valjemaks keeratud laul. Siis mõtlesin, et kuna ma kandsin päikeseprille, siis võib-olla Hans ei tundnud mind ära ja kartis või miskit. Aeg-ajalt ikka vaatasin ju üle õla läbi peegli, et mis ta seal taga teeb.

Olime teel Tondi K-Rautasse ning Järvevana teel äkitselt hakkas Hans oksele. Ikka korralikult, nagu filmis. Jep - see on see rõve koht. Kuna Erolil polnud kuskile seal seisma jääda, lendasin ma kiirelt tagaistmele nutva ja oksendava lapse juurde. Haarasin kindalaekast veel mäkist saadud salfakaid, et noh.. äkki on abiks. Olgu vahemärkusena öeldud, et ma ei kannata absoluutselt selliseid asju nagu caca ja okse jne, aga lapsed... no nad treenivad meid nii hästi, et kulmukarvagi liigutamata olin ma seal taga korda loomas ja last lohutamas. Kuna ma sõidu ajal palju teha ei saanud, siis üritasin lapse nägu ja jopet puhastada. Otsustasime, et sõidame see kaks minutit veel, et siis ehituspoe tualetis laps puhtaks pesta. Hans muidugi rahunes juba autos maha, piiksus mulle suurte silmadega otsa vaadates vaikselt oma kurba saatust ja ilmselgelt tundis end juba paremini.

Läksime kolmekesi inva WC-sse, kus ma eemaldasin Hansu jope ja salli ning pesin ta käed ja puhastasin pükse nii palju kui sai. Ahjaa - Erol oli õnneks kodus talle ühe teki jalgadele peale pannud, seega püksid said suures osas tänu sellele päästetud. Kui laps oli... enam-vähem, läksid nad poodi ning mina jäin vetsu jopet, lutti ja lutipaela pesema. Kuna meil ilmselgelt tagavarajopet polnud, ei saanud ma seda korralikult vee all puhtaks pesta ja üritasin lödistada nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. No.. nipet-näpet sai paremaks. Poes olles kuivas jope poekäru serval. Mõtlesin küll, et lähen joonelt kuskile riidepoodi ja ostan uue jope, aga kuna Hasul on talvejopesid mitu, siis peale kiiret puhastamist mõtlesin, et ehk elab üle. Nagunii oli plaanis väljas jalutada, et ta oma lõunaune tehtud saaks ja värskes õhus ehk ei sega see lõhn. 

Eroli jätsime Mustamäele võistlustele ning sõitsime ise Nõmmele poodi. Teel jõudis Hans juba tukkuma jääda. Juu siis oli ikka lapseke väsinud kogu sellest jamast, sest lõunauneni oli lausa tunnike veel aega. Õnneks oli mänguasjapoes põnev ja vaatamist palju. Sooritasime ostu suhteliselt kiirelt ning sõitsime tagasi Mustamäele, kus autos andsin poisile veel natuke süüa. Auto jäi pubi ette, kus Erol oli, Hansu panin vankrisse ning peale kiiret tiiru kõrvalasuvasse Selverisse suundusin täiesti suvaliselt jalutama kuskile majade vahele, otsides veidi vaiksemat kohta Hansu une ajal kõndimiseks. Leidsin Löwenruh pargi, kus kõrval oli ka suur vahva mänguväljak, kuhu tulevikus kindlasti Hansuga lähme siis, kui issi võistlustel on. Jalutusel sai Hans korraliku tund nelikümmend magada. Näha oli, et ta oli väsinud. Mul aga hakkas külm lõpuks ning jalutasin pubisse. Seal aga ärkas Hans muusika peale üles. No pole hullu, sai juba korralik uinak tehtud ka!

Pubis sai Hans veidi nosimist, nii purgist putru vaarikatega kui ka erinevaid beebisnäkke - mitmeviljapallikesi ja mõngleid. Noolemänguonude seltsis on tal alati tore - nii ka seekord ning peale natukest aega issile kaasaelamist läksimegi koju. Kodus tuli ju uus motoorikakeskus ruttu karbist välja otsida ja ära testida. Hans kiitis heaks. Natuke veel Itile palliviskamist ja oligi õhtusöök ja tuduaeg. Õhtusöök eriti ka sisse ei läinud, kuid uni tuli koheselt. Nii ta seal nüüd nohiseb... Loodame, et öö on rahulik ning halb enesetunne jäi linna meist maha. :) 

Ahhh - mind ootas muidugi peale lapse magamapanekut ees veel turvatooli katte maha kiskumine. Sealt alt tuli veel igasugu üllatusi välja, mis tuli ära puhastada. :)  Aga mulle üldse ei meeldi seda katet ära võtta, sest äkki ma ei saa seda tagasi!! Turvahälli kasutuse lõpus pesin selle katte ära ja kuidagi sain pika nikerdamise peale tagasi ka, aga ehk on toolil see lihtsam. Äravõtmine polnud õnneks väga keeruline. Homme siis ootab mind ees masinatäis rokaseid toolikatteid-tekke-jopesid.

Oeh, vaene laps.

Loetud 736 korda Viimati muudetud Pühapäev, 04 Märts 2018 19:52

Jäta kommentaar

Veendu, et kõik kohustuslik (*) info oleks sisestatud. HTML-i kasutamine pole lubatud.